Peaaegu kõik motoriseeritud kaherattalisega sõitjad puutuvad varem või hiljem kokku kiivrivalimise kõhklusi ja kahtlusi täis protseduuriga. Juba erinevate brandide hulk võtab silme eest kirjuks, rääkimata mudeligammast. Hinnaskaala algab lahtiste kiivrite puhul 600 kroonist ja 10 tonni pole veel piiriks. Riiulitelt vaatavad vastu eri kuju ja otstarbega peakaitsed - lõuaosata, lahtikäiva lõuaosaga, kinnised, nokaga krossikiivrid.

Mis on oluline?

Kiivri põhiliseks ülesandeks on kaitsta sõitja pead vigastuste eest. Enamus kaasaegseid mudeleid pole ette nähtud õnnetuses terveks jääma, kuna purunemine kuulub löögi summutamise juurde. Sellisest ideoloogiast lähtudes on naljakas vaadata müüjaid, kes kiivri turvalisuse tõestamiseks lasevad testkiivrit vastu maad taguda ning lubavad, et kiiver jääb terveks. Mis kasu on tervest koorikust, kui peale tõsisemat kiivrile kukkumist tuleb see lähtuvalt tootjate soovitusest välja vahetada. On ju lisaks välisele koorele ka sisemine summutuskiht, mis löögi tagajärjel deformeerub ja endist kuju enam ei võta ning järgmine kukkumine võib väga valusalt lõppeda.
Kiivri olulisimaks näitajaks pole kena välimus või stiilne sõjamaaling vaid võime summutada löögienergiat. Kiivri põhilisteks turvaelementideks on koorik, sisemine löögisummutuskiht, siseviimistluse materjal ja kinnitusrihm. Kinnistel kiivritel lisandub siia loetelusse veel lõuaosa ja klaas.
Koorikuks kasutatakse praegusel ajal põhiliselt 2 materjaliklassi - odavam polükarbonaat/termoplastik ning kallim klaasfiiber/süsinikfiiber. Tänavasõiduks üldiselt kooriku turvalisusel suurt vahet pole. Odavamad materjalid on reeglina raskemad ja tundlikud värvide ning lahustite suhtes. Kallitel fiibermaterjalidel on vastupidavus kemikaalidele suurem ning materjal ise kergem. Ka ei maksa arvata, et kallis fiiberkoorik kukkudes paremini oma välimuse säilitab - see võib, vastupidiselt odavale koorikule, ka käest maha kukkudes kildudeks minna. Seetõttu soovitataksegi kiivreid hoida nagu kalleimat varandust - kotis ja kukkumise eest kaitstud. Ka pole tark tegu panna kiivreid peeglite või jalaraudade otsa, kuna sisu võib vigastuda.
Üldine ohutus on kõigil kiivritüüpidel peaaegu ühesugune. Vaid nn. lahtise lõuaosaga kiiver on erandiks. Dietmar Otte läbi viidud uuringu kohaselt saab kiivrivigastustest 35% kannatada lõug, 22% kukal, 18% otsmik ning 10% visiir. 35% on piisavalt kaalukas argument avatud lõuaosaga kiivreist loobumiseks. Kellel tugevad närvid ja vilets kujutlusvõime, vaatavad teemakohast pilti leheküljel http://vagina.rotten.com/motorcycle/
Lisaks löögikaitsele peab kiiver juhi peast eemale hoidma putukad, tolmu, vihma, külma, päikese ja tuule ning seda igapäevaselt ning võimalikult mugavalt.
Mugavus ongi teine põhiline näitaja kiivri valimisel.

Kuidas kiivrit valida?
Kohe kindlasti ei tohi vaadata kataloogist pilti ja osta selle järgi pimesi. ALATI tuleb kiivrit enne ostu pähe proovida. Võib ka juhtuda, et disaini poolest meeldima hakanud kiiver ei klapi sinu peakujuga ja tuleb leida teine mudel või lausa vahetada tootjat.
Mõõda kulmudest ülevaltpoolt horisontaalsuunas mõõdulindiga pea ümbermõõt. See on aluseks kiivri esialgsel valimisel. Eestis saada olevatel kiivritel on peal reeglina pea ümbermõõt, kuid on ka muid tähistusi, millele vasted leiad tabelist. Praktika näitab, et universaalmõõt võib olla tootjate lõikes erinev. Ka sentimeetri etalon tundub teinekord muutlik olema.

Otsi peaümbermõõdule vastav kiiver ning proovi. Pähe tõmbamisel tuleb see kinnitusrihmadest veidi laiali tõmmata. Ka mugavaim tõmbenurk on erinevate tootjate puhul varieeruv ning vales asendis võib see protseduur piinarikkaks osutuda.
Kiiver peab peas tunduma mugav ja igalt poolt ühtlaselt toetama. Uus kiiver peab olema isegi natukene väike, kuna kohaneb mõningase kandmise järel peakujuga ning venib suuremaks. Otsmikult ja kuklast peab olema surve ühesugune ning põsepadjad peavad toetama kindlalt, kuid mitte ebamugavalt. Kiiver ei tohi loksuda peas ei horisontaal- ega vertikaalsuunas ning võib liikuda ainult koos peanahaga. Ka kaelatugi (kui on olemas) ei tohi suruda koorikut peast eemale. Kiiver on õigel kõrgusel, kui ta on lõpuni pähe tõmmatud ja otsaesine sisepolster otse kulmude kohal.
Kui kiiver tundub paraja suurusega, tuleb kinnitada lõuarihm. Tavaliselt on neid 2 erinevat tüüpi fiksaatoriga. Turvavöö lukustuse sarnane pannalkinnitus on mugav kasutada. Saab kiiresti kinni ja lahti, kuid paika reguleerimine on ebamugav. Võidusõidukiivritel kasutatav traditsiooniline topelt D aasaga kinnitus on küll ebamugavam käsitseda, kuid tagab igakordsel kinnitamisel õige pinguse. Turvalised on nad mõlemad.
Õigesti reguleeritud rihma korral ei tohiks kiiver kuklast tõmmates üle pea libiseda. Kui see siiski juhtub ja pingutamine lahendust ei too, tuleb väiksem number või teine mudel valida.
Nüüd tuleks 10 minutit, kiiver peas, veidi poes ringi vaadata või ajalehte lugeda ja siis uuesti ära võtta ning peeglist nägu vaadata. Kui laubal või põskedel on punased laigud või tundub pea kusagilt valus, tuleks proovida suuremat numbrit ehk vahetada mudelit, kui ei taha riskida ebamugava ja peavalusid põhjustava peakattega.
Valiku õigsuses veendumiseks oleks tark tegu proovida veel number suuremat ja väiksemat. Ja tingimata proovige ka mõnda kallist mudelit. Parima võrdluse saaks Arai kiivriga. Siis on kohe selge, milles on ostetava kiivri head ja vead ning ehk muutuvad ka esialgsed ostuplaanid.

Kui sobiv kiiver on leitud, tuleks teha sõiduproov.
Pole saladus, et erinevate mudelite käitumine sõidutuules on erinev. Lisaks avaldab sõidumugavusele suurt mõju mootorratta esigondli kuju ning esiklaasi kõrgus ja disain.
Sõiduprooviks on soovitav valida mootorratas, millega kiivrit hiljem kasutama hakatakse. Eriti pirtsakad on poolkõrge või kitsa klaasiga tsiklid. Mootorratta esiosa tekitab sõidu ajal keeriseid, mis vales kohas kiivrile mõjudes muudavad pikema sõidu väsitavaks ja ebameeldivaks. Palju sõltub ka sõitja isteasendist ja pikkusest. Proovimiseks oleks vaja läbida vähemalt 10 km ning seda kiirustel, mis edaspidi tavaliselt kasutusel hakkavad olema. Klaasi mõju on lihtne leida - tuleb tsikli peal püsti tõusta ning proovida, kuidas muutub tuulemüra ja vibratsioon võrreldes isteasendiga. Ka aitab isteasendis pea kallutamine klaasi tagant kõrvale - peeglite juurde. Võib juhtuda, et selliselt katsetades tekib tahtmine ka tsiklit vahetada. Või esiklaasi.
Sõites peaks ka proovima, kuidas mõjutab sõidutuul pea pööramist. Kui ikka otseks tagasi keerata on väga raske, tuleks valida teine kiiver. Samuti pöörata tähelepanu tuulemürale. Ka siin võivad olla suured erinevused klaasi taga või püsti sõites. Kvaliteetsetel kiivritel on kõrvade kohal piisav heliisolatsioon. Odavamad kiivrid paistavad silma suurema kohina ja vilistamisega. Tuulemüra kontrollides peaks jälgima ka tuulutusklappe, kuna nende asendist võib müra tugevus suurel määral sõltuda.
Kui juba tuuleluukide näperdamine päevakorda tõusis, et tee paha ka ventilatsioon üle kontrollida. Kas luugid on sõidu pealt kindaga kergesti reguleeritavad, kas õhk liigub sinna, kuhu peaks, kas pealagi on ventileeritud. Alati jäta enne kiivri pähesurumist meelde klappide asetus ja kasutamistrikid muidu võid sõidu ajal leida ennast kui keerulise piltmõistatuse lahendamiselt.
Kes plaanib kasutada kiivrit võistlemisel või muidu suuri kiirusi arendada, peaks kontrollima, kas vajalikus olukorras ka kiivri all õhku jätkub.
Peale ohutu ja mugava kiivri leidmist on mõistlik üle vaadata klaas. Kohal seistes ei tohiks kinnise klaasiga tekkida sellele udu. Odavamate kiivrite klaasidel on see paraku tavaline nähtus. Eelistada tuleks Antifog sisekattega klaase või spetsiaalset topeltklaasi. Kui see aga võimalik pole, peaks kontrollima, kas klaasi annab tõsta veidike avatud asendisse. Ka aeglastel kiirustel võib udu viletsa ventileerimise tõttu segama hakata, kuid suurematel kiirustel tavaliselt udu kaob. Kui klaas on liiga "vedel" või liibub halvasti, võib ta maanteekiirusel hakata laperdama. Ka põhjustab vilets või olematu tihend tuulemüra suurenemist.
Suureks plussiks on klaasile kantud kriimustuskindel kate. Paraku tekivad ka hoolikaima hoidmise puhul klaasile kriimud ning tootjad soovitavad visiiri vahetada iga aasta-kahe tagant. Seetõttu tuleks juba ostes uurida varuvisiiride saadavust.
Päikesega sõiduks on tootjatel pakkuda ka erineva tumedusega klaase, mille kasutamisel tuleb hoiduda pimedal ajal sõidust või kanda läbipaistvat varuklaasi kaasas. Mõnel tootjal on päikesevisiir kiivrikoorikusse sisse ehitatud ning selle saab nupuvajutusega kiirelt ette lasta.

Ka kiivri siseviimistluse materjal on oluline ja seda eriti tundliku naha puhul. Kuigi on soovitav kasutada kiivrisukka, võiks siiski kiivri sisu olla eemaldatav ja pestav.
Prillikandjad ja suitsumehed võiks vaadata viimasel ajal üha moodi minevaid avaneva lõuaosaga kiivreid, mis on väga mugavad kasutada, kuid paraku ka tavalistest raskemad.
Kindlasti tuleks hoiduda pruugitud kiivrist. Lisaks läbihigistatud sisule saate peaaegu kindlalt kaasa vale pea järgi kohandunud summutuskihi. Ka vähendab kiivri materjalide loomulik vananemine turvalisust ning üle 5 aasta ei soovitata peakatet aktiivses kasutuses pidada. Tehnoülevaatusel pakuvad ametimeestele huvi euronormid, ning tihti kontrollitakse kiivril E-tähistuse olemasolu. Tavaliselt võib selle leida kinnitusrihma küljest rõnga seest koos päritolumaad tähistava numbriga.

Kiivriotsijatele abiks viis Autoleht läbi mõningate meil pakutavate kiivrite hindamise. Arvamust avaldasid nii kogenud sõitjad kui ka algajad erinevatel sõiduriistadel. Võrdluseks olid 14 kiivrit 12 erinevalt tootjalt. Erinevateks tootjateks on siinkohal loetud selgelt eristuvad marginimed, kuigi materjalidelt ja kasutamiselt võiks nii mõnegi erineva margi lugeda samas tehases valmistatuks.
Kiivrid olid testis 57/58 suurusega ning ka testijad vastavalt sellele peasuurusele valitud.
Testi eesmärgiks oli selgitada välja kasutajate hinnang erineva hinnaga kiivritele. Hindamise aluseks sõitja subjektiivne hinnang kasutamis- ja sõidumugavusele. Kiivrid on järjestatud testis hinna alusel alustades kalleimast.

Arai NR-5 Multicolor
Äärmiselt kerge ja mugav. Lihtne, kuid kvaliteetne sisu toetab kenasti igalt poolt. Üks väheseid kiivreid, mis kõigile probleemideta pähe sobis. Korralik ventilatsioon. Pealage tuulutatakse klaasi sees olevate tuulutusavade kaudu, mille avamine ja sulgemine tekitas erinevatel proovijatel erinevaid tundeid. Ka tekitas probleeme traditsioonilise D-aasadega rihmaga opereerimine, mis kindlasti harjutades probleeme ei valmistaks. Vaateväli on avar ja klaas usaldusväärne. Paraku kurdeti klaasi uduseks minekut seistes.
Kahtlemata on oma hinda väärt ning seda peaks kindlasti proovima enne odava kiivri ostmist.

AGV X-Vent
Näeb hea välja, istub mugavalt peas. Pähe panek ja äravõtt veidi tülikas. Sisematerjali hinnati pisut karedaks, mistõttu võiks õrnanahalised tähelepanelikud olla. Muidu madalatel kiirustel vaikne, kuid lahtiste ülemiste õhutusavade korral tekib terav vile. Ka on liialt kõrge müratase suurematel kiirustel. Õhujoad on kiivri all tuntavad. Pead pöörates tõmbab tuulega kaasa ja raskendab otseks keeramist. Lukustus vanamoodne topelt D. Klaasimehhanism tundub odavana ja klaas hinnati liiga õhukeseks ja "vedelaks". Samuti häirisid vaatevälja kilede kinnitusnupud.
Istumiselt ja kasutamiselt mugav kuid klaasimehhanism jätab selle hinna juures soovida.

Bell Streetstar
Hea vaikne kiiver, mis isegi õhutusavade lahtises asendis ei muutu häirivalt häälekaks. Vabas õhuvoolus oli väga hea stabiilsusega, kuid keeristes hakkas kiiver pead raputama ega polnud enam stabiilne. Ka pea pööramisel on raskusi tagasi keeramisega. Kui on õige number, istub normaalselt peas, kuid palju tühja siseruumi jätab veidi ebakindla mulje. Proovieksemplaril oli tumendatud klaas, mis õhtuhämaruses üllatavalt hea nähtavuse tagas. Kinnitus jällegi vana hea topelt D.
Kui number on õige, pole põhjust kurtmiseks.

BMW Systemhelm 4 EVO
Lahtikäiv kiiver ja seega ka raskem. Lausa testi raskeim. Näeb välja äärmiselt soliidne ja elegantne. Ka sisu kvaliteet tundub korralik, kuid peas olles pole enam kiitmiseks põhjust. Põskedest hoiab nõrgalt ning üldine toetamine ka just parimat muljet ei jäta ning tekitab soovi pisema numbri järele. Klaas on jäik ja kindel. Tuulutuses aru ei saanud, vaid müra suurenes klappide avamisel. Plusspunkte annab ühe käega avatav lukustusmehhanism ning lõua ülaasendis fikseerumine. Üldine sõidu- ja tuulemüra häirivalt suur ning viib mõtte kõrvatroppidele. Rihm on kiirkinnitusega, kuid veidi ebakonventsionaalne lahendus nõuab harjumist.

Schuberth Concept
Jällegi tõusva ninaga kiiver ning seega keskmisest raskem. Sisu on mugav ja mõnus. Tänu alumistele katetele ei kosta ka teemüra sisse ning üldine tase on testi vaikseim. Avatav ühe käega ning fikseerub ka ülemises asendis. Tuulemüra tekib suurematel kiirustel järsku, kuid ei ole häiriv. Tuulejoas käitub hästi. Klaas võiks olla veidi jäigem. Kriitikat tekkis ülemise ventilatsiooninupu käsitsemismugavusest. Rihm on kiirkinnitusega ning pehmenduspatjadega. Suure plussi annab integreeritud päikesesirm, mistõttu puudub vajadus teise klaasi muretsemiseks. Ka klaas on uduvastase kattega.
Parim lahtikäiv mudel, kuid kahjuks selle tootja kiivreid Eestis ametlikult veel ei müüda.

AXO RR6 EV
Lihtsalt läheb pähe ja tuleb ära, kuid istub mugavalt ega rõhu üleliia. Mugav sisu, mis paistis ehtitaallaslikult keeruline ja kiirkinnitus andis plusspunkte. Ka ventilatsioon oli hea. Klaas liikus sujuvalt ning konkreetselt ja väga kõrgele üles. Vaateväli oli üles liiga avar, allapoole jällegi piiratud. Kuna kõrvade kohal polstrit vähem, kohises ka tuules suhteliselt rohkem, kuid üldine tuulemüra oli madal.

Bieffe BR19
Kuigi koorik on kallist materjalist näeb ja tundub seest väga tavaline ja odav. Põskedest ja pealt toetab hästi, kuid kõrvade kohal on materjal otsa saanud ning seetõttu müriseb sõites keskmisest rohkem. Suurematel kiirustel sõidab kiiver kuklasse ning pea pööramisel hakkab loperdama. Tuulutusavad primitiivsed ja käivad raskelt ning ebakonkreetselt. Klaas on vedel, läheb kergesti uduseks ning pikemal kasutamisel kriimustab kiivri värvi. Positiivne on kerge kaal ja rihma kiirkinnitus.

X-Lite X-901 Elegance
Väga eriline kiiver. Näeb kõrgtehnoloogiline välja ning kiivriklaasi avamismehhanism on külgedel tänu läbipaistvale kattele näha. Kujult pikk ja kitsas ning omapärane. Peas istub mugavalt ning tuul ei mõjuta pea pööramist. Tuulemüra oli maanteekiirusel keskmine ning ülemise ventilatsiooni avamisel lisandus ka vihin. Klappide erinevaid avamisastmeid ja arve on palju ning seda juhitakse nupuvajutustega. Ilma peeglita on raske aru saada, millisesse asendisse klapid jäid. Rihm kinnitub topelt D aasaga.

Lazer Razor
Tavaline kiiver. Mitte millegi erilisega ei üllata. Ka mitte halvaga. Kena välimusega peakate, kuid kuklale keebitud kogukas läbipaistev stabilisaator tekitab kahesuguseid emotsioone. Peas istub neutraalselt, kuid viimistlusmaterjal on naha jaoks karedavõitu. Tuulutusavasid mugav käsitseda ja ka visiir teenis plusspunkte kerge ja konkreetse käsitsetavuse ning uduvastase topeltklaasi eest. Ka kiideti rihma lukustusmehhanismi.

Dainese D-Tour F1
Välja näeb kena, kuid iga peakuju jaoks ei sobi. Sisu tundub mii vaatamisel kui peas odav. Vaateväli on alt ja küljelt piiratud. Kõrvade kohalt ei toeta. Maanteekiirusel hakkab õhuvooludes laperdama ja ka müra on harjumatult suur. Õhutusklappide avamine (juba niigi valju) müra ei suurenda vaid asendab vilinaga. Rihm kiirkinnitusega.

Lazer Racer-3
Liiga lihtsalt läheb pähe, kuid ei hoia ühtlaselt ja enim toetab pealagi ja põsed. Ülemäärane surve kuklapadja poolt. Klaas läheb seistes kohe uduseks ning fikseerub ainult kinni- või lahtiasendis.
Sõites suur müra ning keeristes hakkab laperdama. Standardvarustuses on ninakate.

Nolan N100 Trend
Avaneva lõuaosaga kiiver. Korralikuks peas istumiseks vajab õiget peakuju ning õiget suurust tuleb valikul hoolikalt jälgida. Põskedelt toetab vähe. Rihma kinnitus on ennenägematu. Kiirelt kinni, kiirelt lahti ning lisaks veel ka lihtsalt reguleeritav. Lõug tuleb avada 2 käega ning ülemises asendis pole kindlalt fikseeritud vaid õõtsub vedrude peal. Sõidu ajal tekkiva nina ja klaasi vahel tuulekeerised ning kõrvaosa vähese polsterduse tõttu on keskmisest häälekam.

IXS HX 283
Välja näeb rohkem, kui tegelikult on. Konkreetset ja kindlat suhet selle kiivriga ei saavutanud keegi. Ei toeta ühtlaselt kogu pea ulatuses. Tuulega on väga suur müra ning iga tuulehoo peale muudab asendit. Äärmiselt ebastabiilne. Sõites tekib kiivri alla tõmbetuul sõltumata õhutusklappide asendist. Kiita saab lukustus ning visiiri kasutamismugavus.
On oma hinda väärt.

Bieffe B12
Selle hinna eest parim. Küll odav sisu ja koorik, kuid peas istub enam-vähem ning on ka suhteliselt kerge. Vastavalt hinnaklassile häälekas ning tundlik keeristele ja tuulehoogudele. Klaas on vedel ja läheb kergesti uduseks. Kiidusõnu saab rihma kiirkinnitus.

Kokkuvõtteks.
Kõik hea on kallis, kuid kõik kallis pole hea. Üle 6000 krooni maksvaid võib pea pimesi usaldada, kuid sellest allpool tuleb ise järele proovida hinna ja kvaliteedi vastavust.

Kiiver on mootorratturi olulisim kaitsevarustus ning seda tuleb hoolikalt valida. Ka siis, kui tegu on hinnalt odavaga. Mida suuremaid kiiruseid on kavas taga ajama hakata, seda enam tuleb investeerida kaitsevahendeisse. Kindlasti ei tohiks tekkida olukorda, kus soetatakse kallis ja kiire tsikkel ning korraliku kiivri ja bensiini jaoks enam ressursse ei jagu.
Kui kellelgi veel kahtleb kiivri vajalikkuses, tõttab jooksujalu lähimasse internetikohvikusse. Http://coke.rotten.com/all-kings-horses/0003/ vaatamine hajutab ka tõrksamate kahtlused, kuid nõrganärvilistel on soovitav enne vaatamist validoolitablett keele alla panna. Korralikku kiivrit kasutades võib aga pääseda vaid ehmatuse ja uue peakatte ostuga.

Meelis Saar

Testisid Neeme Ervin (7 aastat kogemust / kasutab Bieffet), Rain Inno (5/Roof), Gert Rohtla (algaja/Bieffe), Meelis Saar (15/Schuberth)